Haapsalu sall - ehk kuidas aastane töö vastu taevas lendas..

Kel terav silm, leiab mustrivea üles..

Kui ma Haapsalu räti sain üle kivide ja kändude valmis, siis Haapsalu sall.. Oeh! Ma alustasin salli kudumist vist 2015 aasta alguses, 2014 a sügis ostsin materjali valmis.

Algus läks enam vähem ludinal, siis tulid muud toimetamised peale ning vardad seisid nurgas. Ühel hetkel jäin oma "suure kerega" koju ja mõtlesin, et siis saan selle aukartustäratava kudumiga ühele poole, aga nagu üteldakse: "Sina plaanid ja Jumal taevas naerab...". Enesetunne ei olnud kõige krapsakam nagu seda oli poissi oodates, tüdrukuga oli teine olemine, enesetunne oli kehva ja mitte midagi ei jaksanud teha. Vahest oli isegi nii nadi olla, et ei jaksanud süüagi teha ja siis tuli suur suvi peale. Kui pisipiiga magas, siis võrkkiiges jõudsin isegi vardaid klõbistada.

Mingi hetk hakkas muster vussi vedama ja pikalt ajasin omast arust järge ja ei kontrollinud hoolikalt mustrit.

Nüüd, kui enam-vähem peale sajandat harutamist, hakkas finišijoon 

Mõnusalt kohev ja soe...

ka mulle paistma, siis oli mokkas... No nii totaalselt mokkas, et kõik oli... mokkas!

Ise veel pidasin plaani, et tüdruku esimeseks sünnipäevaks saan selle valmis...

Avastasin, et muster oli vahepeal sassi läinud, lisaks oli kusagil ka lõng kuidagi totakalt jäänud jne jne... Endale ei meeldinud ja üldse tuli ahastus peale!

Otsustasin, et teen enne fotojäädvustuse kui selle üles harutan! Noh, mis halvasti see uuesti ja sügisel võtan uuesti imepeenikesed vardad klõbistamiseks kätte :)

Tegijal ju juhtub :)